Ajalugu

Lüganuse ajaloo teetähised

Vanimad inimasustuse jäljed praeguse Lüganuse küla alal ulatuvad enam kui 1000 aasta taha – nendeks on Tark-Jaagu kivikirstkalmed, muistne asulakoht Uhaku mäel ning muinasüliku asupaik teisel pool jõge, praeguse kiriku ümbruses. Kõrgendikul Purtse ning Roodu jõe ühinemiskohas, kus nüüd kõrgub Lüganuse kirik, asub muinaslinnus. Tänane Lüganuse on osa Askele muinaskihelkonnast

1241 nimetatakse Taani hindamisraamatus esmakordselt Lüganuse küla nimepidi – tollase kirjapildiga Lygenus. Tegemist on 45 adramaa suuruse külaga, mis kuulub Virumaa suurimate hulka

1250. aastatel asutatakse muistse Askele asemele Lüganuse kirikukihelkond ja rajatakse Lüganuse esimene kirik selle praeguses asukohas. Lüganuse külast saab kihelkonnakeskus, Lüganuse rahvast kristlik rahvas

1373. aastast pärineb esimene kirjalik teade praegusest kirikust, ühtlasi Luggenhusenite aadlisuguvõsast, kes siinsetelt maavaldustelt oma nime saanud. Luggenhusenist saab ühtlasi pikkadeks sajanditeks Lüganuse saksakeelne nimi

1472 mainitakse esmakordselt Püssi (Pühs) mõisat Lüganuse küla ja kiriku naabruses. Püssi mõisnikest saavad kuni Eesti Vabariigi maareformini 1919 Lüganuse küla omanikud ja kihelkonna suurimad maavaldajad

1694 asutatakse Lüganuse kihelkonnakool – Virumaa vanuselt teine Haljala (1687) järel. Kool saab tegutseda vaid mõne aasta, ent nurgakivi Lüganuse hariduselule on pandud. Tänane Lüganuse kool kuulub nende väheste hulka, mille algus ulatub Rootsi aega

1732 saab Püssi mõisaomanikuks võimas Stackelbergide aadlisuguvõsa, kelle kätte mõis jääb ligi 200 aastaks. Stackelbergidest, nendest Püssi krahvidest, on Lüganuse rahvapärimuses palju juttu

1788-1795 töötab Lüganusel pastorina rahvavalgustaja ja kirjamees Otto Wilhelm Masing, kes aastal 1789 kirjutab siinsamas Lüganuse pastoraadihoones esimest korda kirikuraamatusse õ-tähe. Seega on Lüganuse, mille murraku üheks eripäraks ongi õ-rohkus, uue kirjakeelse tähe sünnikoht

1816 vabastatakse Lüganuse talurahvas pärisorjusest ning 1835 antakse neile perekonnanimed. Tollest aastast pärinevadki paljud nimed, mida tänagi Lüganuse külas, vallas ja kihelkonna alal endiselt elujõulistena kuulda võib

1844 asutatakse Lüganuse külakool, ametliku nimega Püssi vallakool Lüganuse külas, ning sellest ajast peale on koolitöö Lüganusel ilma vaheaegadeta kestnud

1855 tuleb kohaliku köstri Hackeri eestvedamisel kokku Lüganuse segakoor, kellest saab järgnevalt kogu Lüganuse muusikaelu lipukandja. Tänini tegutsev segakoor on üks Eesti vanimaid

1893 ehitatakse Lüganuse külla Püssi vallamaja – kuivõrd vallad moodustatakse mõisate järgi, kannavadki nad esialgu mõisate nime. Lüganuse külast kujuneb lisaks kihelkonnale ka Püssi valla keskus

XX sajandi algus tähistab tõusuaega Lüganuse elus kõikidel aladel. Mõne aasta jooksul asutatakse Lüganuse Hariduse Selts, Lüganuse Põllumeeste Selts, Lüganuse Hoiu-Laenu Ühisus (Lüganuse Ühispank) ning Lüganuse Tuletõrje Selts. Viimase algatusel valmib 1912 pritsimaja ehk seltsimaja – tänane Lüganuse rahvamaja

Tormilised aastad 1917-1920 muudavad ka Lüganuse elu. Mõisate aeg kaob minevikku, kirikust saab rahvakirik, kooliharidus muutub eestikeelseks ja -meelseks. Oma riik ning oma võim omaenda maal annavad hoo nii ühistegevusele kui seltsiliikumisele

Purtse jõel, Lüganuse küla piires ja naabruses töötab hulk veskeid – Lehtmetsa, Madis-Antsu ehk Kallikormi, Napa, Sillaoru ja Innose villaveski. Purtse veejõust jätkub kõigile

1924 avatakse Lüganuse Vabadussõja mälestussammas – kohalike juurtega skulptor Voldemar Melliku teos austusavaldusena nendele kümnetele kihelkonna inimestele, kes andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Samal aastal saab nurgakivi uus Püssi koolimaja

1926 avatakse hävinud Püssi mõisa varemetel Püssi Algkooli uus ja moodne hoone, Virumaa üks ilusamaid. Selles koolis, mis alates 1989. aastast kannab Lüganuse kooli nime, õpivad Lüganuse lapsed tänagi

1939 nimetatakse Püssi vald ümber Lüganuse vallaks. Valda kuulub enamik kihelkonna põhjapoolsetest aladest, ülejäänud jagunevad Maidla ja Erra valla vahel

Nõukogude aja saabumine 1940. aastatel tähistab uut pööret, senise elukorralduse hävingut. Lüganuse rahvast tabavad sõjasündmused 1941 ja 1944, juuni- ja märtsiküüditamine, metsavendlus, punane terror ja järgnev kolhooside loomine. Ent elu Purtse jõe kallastel jätkub kõige kiuste

1948 asutatakse Lüganusel Komsomoli kolhoos, mis pärast mitmeid ühinemisi laieneb, hõlmab maid ka Purtse ja Varja ümbruses ja saab 1969 nimeks Lüganuse kolhoos. Kogu toonane maaelu, aga suurel määral ka kultuurielu on lahutamatult seotud ühismajandiga

1956 saab Püssi koolist keskkool. Enam ei pea Lüganuse lapsed keskhariduse saamiseks Kiviõlisse, Rakverre või Kohtla-Järvele sõitma

Laulva revolutsiooni aastail näitab Lüganuse noorsugu üles silmatorkavat söakust ja kindlameelsust. Seistakse eestikeelse ja -meelse kooli eest, osaletakse fosforiidisõjas ja muinsuskaitseliikumises, 1989 taastatakse pärast II maailmasõda lõhutud Vabadussõja mälestussammas. Püssi Keskkooli nimeks saab Lüganuse Keskkool.

1991 saab Nõukogude-aegne Lüganuse külanõukogu taas valla õigused, algab omavalitsuse ülesehitamine. Laguneb kolhoos ja kogu senine elukorraldus, taastatakse talud, ettevõtlus ja kodanikualgatus selles erinevates vormides. Vallakeskuseks jääb Lüganuse ka pärast 2013. aasta ühinemist Maidla valla ja Püssi linnaga. Alles viimane haldusreform (2017) võtab Lüganuselt selle staatuse.

XXI sajandisse astub Lüganuse rahvas uute ootuste, lootuste ja väljakutsetega – teadlikuna oma juurtest, pikast ja väärikast ajaloost, aga ka ohtudest ja muredest, mis seotud põlise elukeskkonna ja elulaadi püsimisega. Ajalugu jätkub...

Lüganuse kihelkond

Lüganuse kiriku kroonika pajatab juhatuseks (lisandused kaldkirjas): “Eestimaa idapoolseimas, Alutaguse praostkonnas asetseb Soome lahe ääres Lüganuse kihelkond. Idas piirneb ta Jõhvi, lõunas Iisaku ja Viru-Jaagupi, läänes Viru-Nigula kihelkonnaga. Suurim ulatus põhjast lõunasse on 33 versta. Kihelkond hõlmab endasse 9,75 ruutmiili /49 884 tessatini; 1835 ruutsülda/, milles on 254,42 adramaad. (Pärisorjuse ajal oli adramaa Eestis maakasutus-, maksustus- ja pinnaühikuks. XIII sajandi esimesel poolel tähendas see põldu, mida hariti ühe adraga. Adramaa mõiste ja suurus on aja jooksul mitu korda muutunud, kuid kindla mõõdustikuga pole seda kunagi õnnestunud siduda.) Tasandik ilma nimetamisväärsete küngasteta tõuseb vaevu märgatavalt laugena mereranniku poole ja alaneb siis jälle ranniku lähedal osalt laugjalt, osalt järsult murdudes. Läbi selle kõrgema maastiku põhjaosa on Purtse jõgi, ka Iiseks (Ise) nimetatud [siit Püssi ja Purtse mõisa saksakeelne nimetus Neu- ja Alt Isenhof], endale sängi uuristanud ja kujundanud suudme lähedal sügava maalilise oru. Viru-Jaagupist väljunud, läbib jõgi kogu Lüganuse kihelkonna lõunast põhja ja võtab endasse paremalt poolt lisajõgedena Rääsa, Ojamaa ja Roodu ojad, pahemalt Piilse, Mehide, Hirmuse, Erra ning Napa jõekesed. Lüganuse kihelkonna lõunaosa on väga nõrgasti rahvastatud. Vaid mõningaid väikesi külasid, üksikuid talusid ning metsavahimaju võib kohata neil suurtel metsa- ja sooaladel. Asustatuma ala keskel, viis versta merest, seisab künkal Iise jõe paremal kaldal vana paekivist ehitatud kirik.” See on ülevaatlik ja kütkestav pildike ühest kaunist paigast Eestimaa fotoalbumis.

Lüganuse kirik

“Lüganuse kiriku ehitamise kohta ei ole kindlaid andmeid olemas. Arvatavasti oli kirik juba olemas aastal 1260. “Liber Census Daniae” (Taani hindamisraamat) koostamise aegu ei tuntud kihelkonda praeguse nime all, suurema osa tema alast moodustas siis Kylaegund Askaelae. Juba sel ajal (1241) on üks vaimulik koha peal maad omanud. Kiriku asutajat ja ehitajat ei ole suudetud veel täiesti kindlaks teha. Selleks võib siiski pidada vist põhjendatult Luggenhusenite soo esivanemaid, sest et need on õige varasel ajal kihelkonnas asunud ja sellest soost ehitajat nimetab üks kirikuvisitatsioon (kõrgema vaimuliku kontrollkäik) XVII aastasaja lõpul. Rahva teatel on Lüiganuse kiriku asukohal enne kiriku ehitamist muistne tugev kants olnud. Koha topograafiline asend lubab seda oletust teha. Vahes on siin nn. “maanina” linn asunud. Esimene dokumentaalne tõendus kiriku olemasolust kuulub XIV aastasaja teise poolde.” Nii pajatab kirikukroonika.

Lüganuse nimi ja keel

Olgu juba ennetavalt öeldud, et Lüganuse muistsed asukad oma koduküla Lygenuseks ei kutsunud. Selle maakeelne nimi jääb igaveseks aegade hämarusse, Askälä, Iise ja Purdis on aga mõtisklemiseks avatud. Küllap muinasajal kohanimed midagi tähendasid, niisama neid välja ei mõeldud. Ka ei kutsutud Askälät kihelkonnaks. See, mida taani mungad oma kõrvaga kuulsid, oli küläkund ehk veidike moodsamalt — külakund. Tollasest keelest parema ettekujutuse saamiseks tu1eb aga vaadata hõimuvellede poole, kelle esiisad olid siitsamast rannikult üle lahe siirdunud, kuid kelle kõnepruuk on tänu vähemale välishal-durite arvule palju rohkem oma a1gupära säilitanud. Tihedad ülelahe sidemed on hoidnud möödaniku säilmeid ka Lüganuse murdes. Meie kodus rääkis XIX sajandi vanarahvas veel vanas Lüganuse keeles, kus öeldisverbi juurde kuuluv “ei” eitavas kõneviisis pöördus (mina en; sina et; tema ei; meie emma; teie etta; näväd evvad). Nagu Põhja-Eesti murretes tavaks, h-tähte sõna eesotsas ei kasutatud. Öeldi ikka „aavapuu”, “eeringas” ja “obune”, ning “ä” tikkus “a” asemele. “Mdä sa sääl kohnid!” torises vanatädi. Tähendas see, et ärgu kõnetatu nii kaua kohmitsegu.

Soome keeles tähendab askele jalajälge ja astet, viimast nii sammu kui astmena ning rannarahvastel polnud raske seda nimeks vormida. Iise jõesuust jäi naabrite Tütarsaarteni vähem kui 30 kilomeetrit. Vastandina saarte laugjamale rannale on Askälä rannanõlv järsk. Sellest astmest tuli üles rühkida ja alla laskuda, astuda samme ja jätta jälgi. Soome hiisi on hiis, meilgi metsasalu ja pühapaigana sõnaraamatus. Ja puro, millest pole Purdist raske tuletada, on oja, mis kindlalt vetevoolu tähendab. Küllap hakati jõge Iiseks kutsuma pühapaiga järgi sealsamas lähedal, Purdise nime all suubus ta aga merre. Taolise perekonnatunnuse — von Purdis — omandas ka tulevaste mõisaomanike sugu, jõgi pöördus aga Purtseks (Purtz). Teel lätetest suudmeni muudavad jõed paiku ja asulaid läbides vahel ka oma nime.

Purtse jõgi

Oma kalarikkusega oli Iise jõgi kihelkonna elusooneks ning tänu kiirele voolule ja järskudele paekallastele ka kaitseliiniks vaenlase vastu. Koos sadamakohaga jõesuus ja kõrgendikega kindlusehitiste tarvis oli jõeäärsetel maavaldustel strateegiline tähendus kellele tahes — nii põlisasukatele kui sissetunginutele. Ja kui Iise lõpuks Purtseks muutus, ei muutnud see jõge ennast ega selle tähendust. Purtse jõgi algab Tudu lähedalt Punasoo idaservast, läbib kesk-ja alamjooksul Lüganuse valla ning suubub Soome lahte. Jõe pikkus on 51 km, valgala — 810 km² ja aasta keskmine vooluhulk Lüganuse lävendil — 6,67 m³/s. Kui Narva piirijõgi kõrvale jätta, on Purtse veerikkuselt Soome lahe vesikonna jõgedest Jägala järel teisel kohal. Vaid Pirita ja Keila ulatuvad enam-vähem samasse mõõtu. Ka erineb Purtse mõnestki Põhja-Eesti jõest, sest voolates piki paealuspõhja riket puudub tal paeastangult langev juga. Pikal langusel asendavad seda kärestikud — ühed ägedamatest Eestimaa jõgedel. Oma veskites jahvatasid need härrade ja talumeeste vilja juba sest ajast, kui käsikivi tootlikkus ajale jalgu hakkas jääma. Jõe alamjooksul suudmest ülesvoolu olid Villaveski, Sillaoru veski, Napa veski, Kallikorma ehk Madis-Antsu veski ja Lehtmetsa veski. Sillaoru veskis tehti püülijahu. Lehtmetsa jahuveski juures töötas saeveski. Veskitele jõudu andnud kärestike kõrval on jõel aeglase või keerleva vooluga võrendikke ehk hauakohti. Taas mere poolt alustades — Napa haud jõekäänus, Paavo haud, Hannuse haud Roodu jõe ja Purtse jõe põkkumis-kohal, sellest mõnikümmend meetrit Näkihaud suure kivi taga ja edasi sõõrjas Köstrihaud kirikusilla idapoolsest otsast paar sülda allavoolu. Kuna Purtse jõgi oma paljude harudega voolab läbi Virumaa metsarikaste paikade, käis seal suurvee ajal vilgas parvetustöö. See oli kõige hõlpsam ja odavam viis palkide toimetamiseks jõele rajatud saeveskitesse. Vahel kippus vetevool ka tujutsema — kas alanes suurvesi liiga kiiresti või ei kiirustanud jõgi jääkattest loobuma. Kalarikkuselt ja liikide arvukuselt oli Purtse jõele kuni 1930. aastate teise pooleni Eestimaal raske võrdset leida. Lisaks lõhedele ja vähkidele, mille poolest jõgi oli kuulus, andsid külarahvale ja -kassidele toidust särjed, ahvenad, haugid, silmud, latikad, lutsud ning tõenäoliselt ka harjused. Nood viimased, „mätudeks” kutsutud, olnud pannil eriti maitsvad. Röövkaladele jagus eineks ka rünte, viidikaid ja muud prügikala. Jõest on püütud ka angerjat. Kevadel ja sügisel avati suurvee ajal veskitammid, et kala pääseks liikuma. Purtse vasakpoolsed lisajõed on Hirmuse (Soonurme) — 22 km ja Erra (Koljala) — 21 km, parempoolsed — Ojamaa — 29 km ja Roodu (Kohtla) — 29 km. Kohtla jõge ühendab ülem-jooksul Ereda küla kohal Ojamaa jõega ca 9 km pikkune kanal. Erra jõgi on oma alamjooksul maa-alune salajõgi. Jõudnud Uhaku karstialale, lõpeb jõe maapealne vool Suurhauaks kutsutud kurisus, kuid tee paekihtide vahele algab juba enne Suurhauda.

Kihelkonna mõisad

Sajandid on teinud oma töö. Nad pole küll kustutanud ajalugu, kuid looduspildi on nad paljuski üle maalinud. Ka mõisatest ja mõisaajast, mis tuli paljudel põlvedel läbida, on jäänud tänaseks vaid kirjaread ja mõned tondilossid. Peale paari korrastatud mõisahoone ja ühe kindluselamu, mis on leidnud uue rakenduse. Mõisad jagunesid kuuluvuse järgi riigi- ehk kroonumõisateks, rüütli- ehk eramõisateks, linnamõisateks ja kirikumõisateks. Kuni XVI sajandini olid ka kloostrimõisad. Lüganuse kihelkonnas oli pikemas ajamõõdus 9 püsivamat mõisa: 6 rüütlimõisa (Rittergut), 2 kõrvalmõisa (Beigut) ja 1 kirikumõis (Pastorat). Rüütlimõisate hulka kuulusid Aa mõis (Haakhof), Erra mõis (Erras), Maidla mõis (Wrangelstein), Hirmuse mõis (Hirmus), Püssi mõis (Pühs, Neu-Isenhofi ja Saka mõis (Sackhof). Kõrvalmõisatena kuulusid Püssi rüütlimõisa juurde Jabara (Jabbar) ja Purtse (Purtz, Alt-Isenhof). Rüütlimõisad olid eramõisatena valdavas enamuses. Mõisahärra kasutas ettenähtud privileege ja õigusi, kuid tal oli riigi ees ka kohustusi. Rüütelkonna (aadli privilegeeritud korporatsioon, seisusliku omavalitsuse organ) liikmena oli mõisaomanikul hääleõigus aadli omavalitsuses — Maapäevas. Kohustuste hulka kuulus ratsateenistus, mis tulenes aadli väeteenistuskohustusest. Iga 15 adramaa kohta tuli anda teenistusse üks hobuse, mundri ja relvadega varustatud ratsanik. Kõrvalmõisad tekkisid lähestikku asuvate mõisate koondumisel ühe omaniku kätte. Härrasrahvas elas ühes mõisas, teised jäid kõrvalmõisateks, kus püstitati ainult vajalikud ma-jandushooned ning tavapärast mõisasüdarnikku välja ei ehitatud. Ühtse majapidamisena olid ka kõrvalmõisatel rüütlimõisa õigused. Kirikumõis ehk pastoraat kuulus luterlikule kirikule ning mõisa pidas pastor. Pastoraadis olid ka pastori eluruumid ja kiriku kontor. Sajandite pikal teel on gootikirjas ürikute asemele astunud klantspiltidega raamatud riiulil ja veebilehed intemetis, jätkamaks möödaniku mäletamist ja oleviku säilitamist tuleviku tarbeks.


Egon Mets
Andi Meister